Nisu ja rebane

Jätkub nisuteema, kaks paari jälle valmis saanud. Kuna tööl käimise ja magamise vahele jääb vähe aega, siis on igasugune käsitöö täiesti unarusse jäänud. Esimene paar otsib endale praegu omanikku,

aga teine paar on mulle endale. Eile riputasin nad kõrva ja ei torkinudki nad eriti, ainult riietumisel tuleb tõesti ettevaatlik olla, et ennast ära ei kraabi.
Paar sõna minu tänasest fantastilisest modellist ka. Eile mees võttis sodihunnikust välja mingi rebast meenutava tombu ja küsis igaks juhuks, ega mul seda vaja ei ole, olevat teine ta kuskilt seina seest leidnud. Loomulikult ei lubanud ma seda ära visata, küürin ta ilusti puhtaks ja kuivatasin ära. Olgugi, et varvasteta ja väikese mõraga, tuli välja täitsa rebane. Kuskilt olen kuulnud, et portselanil tasub alati vabriku märki otsida. See oli täitsa olemas ja nagu välja tuleb on tegemist pesuehtsa lomonosovi rebasega. Mulle meeldivad vanad asjad, neil on minevik ja justkui hing sees, ma ei tea kelle juures ja kui kaua ta elanud on, aga mul on hea meel, et ta lõpuks seina seest päästetud sai :).